Teadlased näevad keelt keskkonnariskide maandamisel järjest tähtsama tööriistana ja on leidnud, et teadlikkus kliimamuutustega kaasnevatest probleemidest on tugevas seoses teadlikkusega sellealasest oskussõnavarast.

Rohevaldkonnast on viimastel aastakümnetel tulnud uusi mõisteid nagu Vändrast saelaudu. Kuivõrd need mõisted puudutavad rohkemal või vähemal määral kõiki inimesi, on vaja neid ka kuidagi nimetada, sest kliimapoliitilise edu saavutamiseks peavad füüsik, majandusteadlane ja poliitik üksteist veatult mõistma. Paraku kipuvad pisikese eesti keele jalad valdkonna liiderkeele inglise keele omadest lühemaks jääma ning veatusse mõistmisse panustavate oskussõnade korrastamise ja loomisega tuleb meil süsteemselt ja sihipäraselt ise tegeleda.

Miks mitte leppida kiiruga üle võetud võõrsõnade või tõlkelaenudega? Sellepärast, et meie emakeel on ühtlasi ka meie tunnetuskeel, see, läbi mille tajume maailma kõige täpsemalt ja nüansirikkamalt. Viimase rahvaloenduse andmetel oskab inglise keelt võõrkeelena mingil määral 48 protsenti rahvastikust ega ole põhjust eeldada, et sellest lähtuvalt ka kõik oskajad pidevalt ingliskeelses inforuumis elaksid ja tõlkelaene lähteterminiga seostada oskaksid.

Kõike seda arvestades tahangi hindamiskomisjoni nimel öelda suur aitäh kõigile, kes Sõnausele kaasa elasid, uusi sõnu välja mõtlesid ja ammu kripeldanud sõnu laiema publiku ette tõid. Olete kõik andnud oma panuse eesti keeleruumi mõtteselgusesse ja elujõudu, võimaldades sellel hoogsamalt ajaga kaasas käia. Suur-suur tänu teile!

Lisaks uutele sõnadele andis sõnavõistlus tervikuna ka päris hea ettekujutuse sellest, kuidas eestlased rohepööret ja sellega seonduvat tunnetavad ja mõistavad. Keel on avalikuks saanud mõistus, nagu on öelnud Carl Robert Jakobson.

Mõnikord on need mõtted lausa nii ilmselged, et tekib küsimus, miks me alati nii öelnud pole. Ja see ongi ilmselt parim märk sellest, et tekkinud on üks hea uus sõna. Näiteks võiksime ühekordselt kasutatava asemel öelda korduskasutamatu. Mõlemad on ju sisult õiged, aga väljendavad asja olemust väga erineva külje alt - öelda plasttopsi kohta korduskasutamatu on palju jõulisem ja distsiplineerivam, kui veidi vastutustundetum ühekordselt kasutatav. Paneb kohe oma tegevuse tagajärgede üle juurdlema.

Kuigi keskkonnaprobleemid on riikide ega kultuuriruumi piire ei tunne, mistõttu on ka sõnad, millega neist räägime tihti rahvusvahelise hõnguga, hakkavad mõned neist meile piisavalt omaseks saama, et loomulikuna hakkavad paistma paralleelid meie kohaliku kultuuriga. Ehk võiksimegi edaspidi rohepesu asemel öelda rohepaplus ja sellega tegelevat inimest kutsuda rohepapiks.

Või liginullenergia asemel öelda hoopis energiakarske. Kõlab kuidagi palju värskendavamalt ja puhtamalt, kas pole?

Minu jaoks kannab ka tohutut mõtteselgust sel aastal välja pakutud sõna digikelts, mis tähendab siis virtuaalseid hunnikuid kustutamata, aga kasutuid e-kirju ja ühest ja samast asjast tehtud sadu pilte. Digikelts on meie kõigi elu osa, ta on saanud maakoore osaks ja võtab väga palju energiat. Et anda oma panus igikeltsa püsimajäämisele, võiksime kõik oma digikeltsa regulaarselt vähendada.

Viimatise digisõnade sõnause järellainetust oli näha veel: meid võtsid muigama sõnad nagu karkvara ja laiskvara. Karkvara siis halvasti töötav tarkvara ning laiskvara hoopis väga lihtsasti kasutatav tarkvara.

Leidsime ka, kuidas võiks kodusemalt kutsuda oma kolleege - võiksime neid nimetada näiteks töökaimudeks. Ja nüüd teame, et keskkonnaprobleeme võiks lahendada maameelse mõtlemisega.

Hindamiskomisjoni liikmetena kohtusime väga paljude väga toredate sõnadega ja ehkki esile tõime neist ainult kaheksa superkangelast, hakkame ilmselt oma tekstides, juttudes, tööl ja kodus kasutama palju rohkemaid. Sõnause saak on palju suurem, kui vaid võidusõnad. On vaid rõõmustav, et valikuid langetada oli niivõrd keeruline. Saime jälle kinnitust, et väga paljudes eestlastes on peidus killuke Johannes Aavikut.

Sõnaus on küll selleks korraks lõppenud, aga töö alles algab! Ühismeedias toimunud rahvahääletusel läks lisaks eelistuste väljendamisele lahti ka kõva arutelu. Seda ongi väga vaja! Mõtete vahetamisel võimalikult erinevate inimestega jõuame parimate järeldusteni. Julgel katsetamisel ja uudissõnade ellu toomisel selguvad sõnade tugevused ja nõrkused ning ilmselt sünnivad veel paljud uued.