„Keel on tööriist. Nagu halva, puuduliku tööriistaga ainult jämedat, lihtsat tööd saab teha, kuna peenem töö ka peenemat ja täielikumat instrumenti nõuab, nii võib teatud mõtete ja meeleolude peensusi ainult nüansirikkama, paenduva ja enam väljaarenenud keelega ära ütelda.” – Johannes Aavik
Aaviku eesmärk oli süsteemse teadliku keeleuuenduse kaudu rikastada eesti keelt, muutes selle paindlikult väljendusrikkaks kultuurkeeleks. Sõnavara ja grammatika uuendamise eeteid tutvustas ta laialdaselt, nt enda asutet ajakirjas „Keeleline Kuukiri“ (1914–1916) ning levitas oma rohkeis kirjatöis, sh „Keelelise Uuenduse Kirjastikus“ (60 numbrit 1914–1928) ning tõlkeis, sh sarjas „Hirmu ja õuduse jutud“ (24 numbrit 1914–1928).
Aastal 1924 ilmus Aavikul juba 1918. aastal kirjutet raamat „Keeleuuenduse äärmised võimalused”. Selle 50. aastapäevaks avaldati Stockholmis sealse Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi Toimetiste 15. köitena raamatu teine, muutmata trükk. Teise trüki eessõnas kirjutas Uppsala Ülikooli dotsent Valter Tauli: „.. teos on keeleteooria seisukohalt Johannes Aaviku kõige tähtsam töö. Selles viiakse esimest korda keeleteaduse ajaloos viimse loogilise konsekventsini järeldus mis tuleneb faktist et keel on vahend: me võime keelt muuta ja parandada oma tahte järgi piiramatult ja igasuguste meetoditega, ka n.ü. „kunstlikult”. Aaviku revolutsioonilise idee teostatavust tõendas ta keeleuuenduse edu.”
Johannes Aavik esitas ses raamatus „kolm päälkirjalist kysimust:
- Kas ja miks on eesti keelele uuendust vaja?
- Mil viisil ja mis abinõudega keelt parandada?
- Kas ja kuidas niisugused parandused on tegelikult võimalikud?”