Täpselt kümme aastat tagasi kuulutas president Toomas Hendrik Ilves välja üleriigilise sõnavõistluse ühiskonnaga seotud mõistete paremaks väljendamiseks eesti keeles. Konkurss sai nimeks Sõnaus, mis Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu järgi tähendas koosolekut, arutelu, läbirääkimist; võlumist, nõidumist.

2010. aasta sõnausel osales kokku 593 inimest 2123 sõnaettepanekuga. Konkursi üldvõitjaks tunnistati sõna taristu (asendamaks võõrsõna “infrastruktuur”), mille esitas Andres Valdre.

Veel enne seda otsiti 2002. aastal vasteid Euroopa Liidu terminitele, mis andis mh uudissõnad “lõiming” ja “üleilmastumine”. Seegi polnud aga esimene sõnakonkurss: juba 1972. aastal korraldas Emakeele Selts sõnavõistluse, mis andis meie keelde näiteks sõna “taidlus”. 

Viimasel aastakümnel on toimunud mitmeid erialaspetsiifilisi ja kitsama fookusega sõnakorjeid, nt viimati möödunud sügisel leiti nii vaste MATIK ingliskeelsele lühendile STEAM.

Kõiki eelpool nimetatud ettevõtmisi ületab aga mäekõrguselt ühe mehe panus keeleuuendusse. 140 aastat tagasi sündinud Johannes Aavik kohandas 1920ndatel eesti keele lauseehitust, tuues keelde nt i-mitmuse ja i-ülivõrde ning avaldas mahuka grammatikaõpiku. Tema loodud on suur hulk uudissõnu, näiteks hetk, müüt, julm, morn, uje, evima, laip, mõrv, roim, parkima, taunima, meenutama. Aaviku eeskujul hakkasid oma loomingus uudissõnu kasutama ka kirjanikud Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas.